Festhearti filmifestivali toimumine on kui ühiskondliku sallivuse lakmuspaber

Tanel Jan Palgi
produtsent, stsenarist

LGBT filmifestival Festheart toimub taas Rakveres 8.-10. oktoobril. Festivali programmivalik on tugev ja globaalselt laiahaardeline, väärfilme saab näha Uus-Meremaalt, Argentiinast, Prantsusmaalt, Kanadast.
Esimest korda Festheart festivali raames eel-linastub kodumaine LGBT+ temaatiline lühifilm “Vanaema, saa tuttavaks!”

Festheart LGBT+ filmifestivalil oli tormiline algus, sest asutamise aastal puhusid valjud konservatiivsed tuuled üle eestimaa. Korraldajad Keio Soomelt ja Teet Suur valisid festivali asukohaks väikese linna Rakvere – linna, mille hüüdlause on küll “Väge täis”, aga mille poliitikud viis aastat tagasi ei soovinud “amoraalsete” LGBT+ filmide näitamise lubamist Rakvere Teatrikinos. Skandaalselt tekitati poliittehnoloogiline vastandumine meie, rakverelased, ja nende, festivali publik, vahel. Isegi korraldamiseks eraldatud toetus sooviti linnavalitsuse tasandilt eemaldada. Nüüd tähistab festival viiendat sünnipäeva. Eelneva nelja aasta jooksul pole Rakveres ükski poliitik julgenud ametlikult festivali avamisel tervitussõnavõtuga esineda, praktika, mis muidu on nii tavapärane kultuurisündmuste toimumise ajal. Kas viis aastat hiljem julgetakse?

Vaatamata äärmuskonservatiivsuse kasvule laieneti 2019. aastal seanssidega ka Tartu ja Pärnu linna. Pärnu linnas tulid filmiseanssi ja arutelu toimumist füüsiliselt takistama EKRE kohalikud poliitikud. Tartu linnas läks paremini – festival naases linna juba täispika programmiga järgmisel ja ka sellel aastal. Viie aastaseks saanud festivali avamisel Tartus kutsus Tartu linnavolikogu esimees Festhearti Tartusse kolima. See on ju ahvatlev pakkumine?!

Eesti filmifestivalimaastikul domineerib auväärselt PÖFF, mis tähistab sel aastal 25. sünnipäeva, ning mis haldab ja korraldab Tartus toimuvat armastusfilmide festivali Tartuff. Mõlemi festivali programmist leiab samuti LGBT+ kogukonda puudutavaid filme. Festhearti programm see-eest keskendub lesbide, geide, biseksuaalsete, transsooliste inimeste ja kväär (queer) termini alla kuuluvate lugude näitamisele. Tuleb mõista, et üldiselt need lood ei eksisteeri väljaspool heteronormatiivseid ühiskondi, seega puudutavad need lood meid kõiki.

Programmijuht Tiina Teras on kõigi nende aastate jooksul suutnud kinopublikuni tuua põneva ning mitmekülgse filmivaliku, mis on väikesele festivalile (mis ei olegi enam nii väike) Tartu linnas andnud ka väljamüüdud saali. See on parim, mis ühele nö. nišši-festivalile osaks võib saada. Tartus toetab filmide näitamist ja publiku osalust ka kogukondliku miljööga ja “art-house” filmide näitamisele keskendunud Tartu Elektriteatri kino, mille eksisteerimine on samuti omaette fenomen. Elektriteater sõnastas festivalil näidatavate filmide vaatamist empaatiaharjutusteks. Mis muud ühe filmi vaatamine saabki olla, kui et korraks teise inimese kingadesse astumine ja nende maailma kogemine. Marukonservatiivsuse ravi peitubki ehk empaatia kasvatamises ja üksteise lugude mõistmises.

Õnneks saab Festhearti festivalil empaatiat veelkord harjutada Rakveres 8.-10. oktoobril, ja filme selleks jätkub. Miks mitte vaadata selleks puhuks Austria filmi “Suur vabadus”, mis räägib loo juudisoost gei-mehest, kes jäi ellu natsilaagris, aga keda karistab homoseksuaalsust kriminaliseeriv paragrahv 175, mis vangistab ta aastateks. Empaatiaharjutuseks sobib ka Türgi film “Armastus, loits, jne”, mis jutustab kahe naise vahelise armuloo, milles armastajad kohtuvad 20. aastat hiljem ning räägivad ja tunnetavad oma armastuse ja suhte üksipulgini läbi. See film tõendab, et on võimalik neil isiklikel ja rasketel teemadel rääkida – selleks tuleb murda vaikus ning lasta rääkida, kuulata.

LGBT+ temaatiline lühifilm “Vanaema, saa tuttavaks!”, mis samuti murrab vaikuse, näidates jantliku episoodi perekonnast, kus põrkuvad eri põlvkondade vaated samasoolistele suhetele.

Esimest korda Festheart festivali raames eel-linastub kodumaine LGBT+ temaatiline lühifilm “Vanaema, saa tuttavaks!”, mis samuti murrab vaikuse, näidates meile jantliku episoodi perekonnast, kus põrkuvad eri põlvkondade vaated samasoolistele suhetele. Põneva absurdiloolise elamuse saamiseks tasub vaadata skandaalse režissööri Bruce LaBruce’i filmi “Saint-Narcisse”, milles peategelane avastab, et tal on kaksikvend, kes on ülesse kasvanud mungaordus, ning et nende ema on lesbilises suhtes. Tartu linastused lõpetas südamlik film “Luigelaul” – see on lugu iseendaks jäämisest ning samaaegselt retrospektiiv hääbuvale vanakooli geimaailmale ja muutuvale ühiskonnale. Tartu publik valis oma lemmikuks USA dokumentaalfilmi “Tere tulemast Tšetšeeniassse”, mis väärib vaatamist, mõistmaks, millise poliitilise tagakiusamisega LGBT+ kogukond jätkuvalt peab rinda pistma.

Festivali programmivalik on tugev ja globaalselt laiahaardeline; kväärfilme saab näha Uus-Meremaalt, Argentiinast, Prantsusmaalt, Kanadast, jne. Kõiki Tartus linastunud filme saab vaadata Rakveres, mille programm sisaldab lisaks veel dokumentalistikat ning vajalikke arutelusid teemadel “LGBT+ inimesed Ungaris ja Poolas” ning “Vaenukõne Eestis”.

Festival on ellu jäänud! Palju õnne. Kuid, mida Festheartile viiendaks sünnipäevaks soovida? Püsigem elus, jätkake, kasvatage publikut, avage diskussioone, olge julgelt vikerkaarevärvilised – isegi kui see värvikoorem on raske kanda. Mida veel? Et te olete kogukonnale ja Eesti filmifestivalimaastikul vajalikud, et filmikriitikud ka teie filmid ülesse leiaks, jne… Ühiskondliku arenguruumi ju on.