Keio Soomelt: “Mulle isiklikult ei meeldi spordivõistlused, aga see ei tähenda, et neid ei peaks korraldama”

Lisette Luik
suvereporter
8. oktoober 2021 Virumaa Teataja

Festhearti peakorraldaja Keio Soomelt ei karda vastaste kisa, see aitab ka tema korraldataval üritusel kaadris püsida.
LGBT+-teemaline filmifestival Festheart toimub taas. Festivali peakorraldaja Keio Soomelti sõnul tegid selle vastased esimesel aastal korraldusmeekonna eest väga suure töö ära ja turunduse eelarve oli praktiliselt null. Tänu festivali vastaste protestile pääseti aga hetkega üleriigilisse meediasse. “Mingis mõttes me olime üksteisele kasulikud idioodid,” nentis Soomelt.

Peakorraldaja tänab Festhearti programmijuhti Tiina Terast, kes on festivali kavasse saanud väga head ja uued filmid, mis on võitnud auhindu Cannesi, Milano ja muudelt maailma suurtelt festivalidelt. Eelmisel aastal näiteks oli Tove Janssonist rääkiva filmi maailma esilinastus laupäeval, 3. oktoobril ja järgmisel päeval jõudis see vaatajateni Festhearti raames Tartus.

Miks te seda festivali korraldate?

Kuus aastat tagasi tuli Teet Suur külla. Rääkisime niisama juttu ja see oli see aeg, kui Rakveres ehitati kinomaja. Tal tuli mõte, ütlesin, et okei, väga hea mõte. Peale meeleavaldust ei saanud korraldamist pooleli jätta. Publiku toetus ja tugi andis väga palju juurde. Põnev on ka ju.

Mis rahade abil on festival korraldatud, kas Ülle Lichtfeldti kuuserahade abil?

Tema tegi meile jah annetuse, mille üle meil on väga hea meel, aga üldiselt on meil kuskil suurusjärgus natuke alla poole toetusprogrammid ja fondid, kuhu on panustanud Rakvere ja Tartu linn, kultuurkapital, natukene ka VIROL ja sellel aastal ka Austria ja Kanada saatkond. Teine pool eelarvest on toetajad ja piletitulu, millest suurem osa koosneb tegelikult toetajatest.

Rakveres on kaks ettevõtet, kes meid toetavad. Need on Art Hotell ja Väike Ingel. Nad ei anna raha, aga nad toetavad majutuse ja lilledega. Et kaks julget ettevõtet on ka meil Rakveres.

Kuidas on ürituse korraldamine läinud, arvestades festivali vastaseid?

Mingis mõttes me olime üksteisele kasulikud idioodid. Ühelt poolt me andsime oma vastastele võimaluse taguda homovaenu trummi, aga teisalt… Esimesel aastal oli meie turunduseelarve praktiliselt null, aga õnneks tegid meie vastased kogu selle turunduse ära. Olime olukorras, kus hakkasime korraldama kultuuriüritust ja ühel hetkel olime kõikides ajalehtedes ja televisioonis. Nad ei rääkinud meist, aga nad rääkisid meievastastest meeleavaldustest ja tänu sellele saime ka meie pildile. Vastased tegid meie jaoks tõesti väga palju tööd ära. Saime ka oma ringkondades särada.

Esimesel aastal oli selle korraldamine tõesti emotsionaalselt raske. Mul polnud varem sellist kogemust, et keegi protestib minu korraldatud ürituse vastu. Ja et ma saan Facebookis anonüümseid sõnumeid, kus mind lubatakse maha lüüa, ära tappa või mulle kallale tulla pimedal tänaval. Ega see meeldiv pole. Sellega ei tohiks ära harjuda, aga tegelikult sellega harjub ära. Ühel hetkel saad aru, et see on nende inimeste hirmud, probleemid, pettumused ja muu, mis on neid viinud nii kaugele. Ma saan need sõnumid alati ära kustutada. Esimene festival võttis need hirmud ära.

Osaga polegi mõtet kembelda. Meie teeme oma asja, meil on oma publik ja need, kes sõimavad, pole nagunii meie sihtrühm. Las nad siis küpsevad oma vihas, ja kui see neile ei meeldi, siis korraldagu ise midagi paremat mis iganes programmiga. Kui sul on oma publik olemas, siis kes sind keelab..

Mulle isiklikult ei meeldi spordivõistlused, aga see ei tähenda, et neid ei peaks korraldama. Väga paljudele need siiski meeldivad. Ma ei lähe sinna protesteerima. See pole minu asi.

Kui on olemas pakkumine, nõudlus ja publik, siis inimesel on alati valikuvõimalus, kas ta tahab olla osa sellest publikust.

Kas kohale tuleb ka mõni filmiga seotud inimene? Näiteks kodumaise LGBT+ lühifilmi “Vanaema, saa tuttavaks!” osatäitjad, autorid.

Jah. Autorid ja produktsioonimeeskond tulevad kindlasti ja mingi osa näitlejaid ka. Lisaprogrammis on esindatud Rakverest pärit Susanna Smanjovi film. Ta tuleb kindlasti ise kohale oma filmi tutvustama. Neilt saab küsimusi küsida ja nad ongi kohal, et rääkida publikuga.

Mida teha, kui tahaks festivali külastada, aga ei julge?

Siis tuleb sellest üle saada, ega seal muud polegi. Esimesel festivalil oli siin suur poleemika, et appi-appi, kinol on ju klaasist seinad ja kõik näevad, mis seal toimub. Mulle väga meeldis, et vahetult peale esimest festivali ilmus Virumaa Teatajas juhtkiri pealkirjaga “Keda peteti”.

Kui enne festivali köeti üles tohutu hirmutamise kampaania, siis peale festivali selgus, mis seal tegelikult juhtus. Juhtus see, et kamp inimesi käis kinos ja vaatas filme. Taevas ei langenud maa peale, Rakvere kohale ei tekkinud maa sisse auku ja linn ei neeldunud põrgusse.

Kuidas hindate LGBT+ inimeste elukvaliteeti Rakveres, Eestis ja Euroopas?

Fakt on, et mida suuremas keskkonnas elad, seda lihtsam sul on. Tallinnas on leida mõttekaaslasi, sõpru ja toetajaid lihtsam. Arvan, et see on paljuski inimeses endas kinni ja lõpuks ikkagi väga personaalne. Ka heterote seas on inimesi, kes saavad väga hästi hakkama, ja neid, kes ei saa nii hästi hakkama.

Riik ei saa ühtegi inimest lõpuni välja õnnelikuks teha. See on iga inimese enda teha. Küll aga, mida riik saab teha, on see, et ei kiusa kedagi ja pakub kõikidele võrdseid võimalusi. Et ei eristata ühte kogukonda teisest. Ja riigi seisukohalt, kui heteroseksuaalsel mehel on õigus abielluda heteroseksuaalse naisega, siis minul võiks olla samasugune õigus abielluda inimesega, keda armastan. Enamik Euroopa riike liigub selles suunas, et võrdsus ja normaalne suhtumine on elementaarne asi.

Kas tulevikus on plaan aretada festivalist veel mõni üritus või kogukonna koht? Näiteks midagi MTÜ Oma Tuba laadset.

Praegu ei ole, tulevikus võibolla. Meil on hetkel inimaja ja raha suhe optimaalne sellega, mida me jõuame teha. Me ei tee seda põhitööna, see on tasustamata vabatahtlik tegevus. See on iseenesest hästi tore, aga arveid see ei maksa.

Aga eks näis. Ei saa ka ei öelda. Tore on see, et meil on festivaliga paralleelselt tekkinud festivaliga seotud omaalgatusi. Üks Tartu kunstnik disainib näiteks postkaardid. Berliinis õppiv tantsukunstnik teeb spetsiaalselt Festhearti avamiseks tantsunumbri. Tasapisi on tekkinud ja tekkimas asju, mis juhtuvad seoses Festheartiga.

Kas ja kui palju teete koostööd LGBT+ organisatsioonidega?

Praktiliselt kõikidega. Nii Eesti kui Euroopa tasandil. Eesti LGBT ühing on meie toetajaks nii rahaliselt kui kontaktide abil. Koos inimõiguste keskusega toetasid nemad Rakvere linnaga kohtus käimist. Ja teistega ka… Sel aastal teeme koostööd näiteks Tallinn Beartyga*. Nende eestvedaja tuleb debatti eest vedama.

Kuhu peaks noor segaduses olev rakverlane pöörduma, kui avastab, et ka tema võib olla LGBT+ kogukonna liige, ning otsib küsimustele vastuseid, mida ta tutvusringkonnast ei leia?

Kõige lihtsam on lgbt.ee. Seal on professionaalid, kes oskavad anda vajadusel infot ja soovi korral on see anonüümne. Facebookis on avalikke ja poolavalikke gruppe, näiteks Eesti LGBT Kogukond. Tänapäeval on enamikul inimestel taskus nutitelefon ja kõik välja guugeldatav.

Mis emotsioonid valdavad enne festivali?

Kõik eeldused selleks, et tuleb tore seltskond kokku, on olemas. See aasta on kindlasti inimesi, kellel jääb koroonapassi puudumise tõttu tulemata, aga samas võrreldes eelmise aastaga on selgem, mida tohib teha. Eelmisel aastal ei teadnud keegi, midagi teha, sellel aastal on mängureeglid paigas.

Mis üritused toimuvad lisaks filmifestivalile?

Meil on kaks arutelu Rakveres Ungari ja Poola teemadel. Meedia vahendusel tundub, et seal ei ole inimõigustega väga hea olukord, mitte ainult LGBT-ga, vaid ka üleüldiselt. Tuli mõte, et kutsuks kohale inimesed, kes reaalselt teavad, mis seal toimub. Nad jagavad oma kogemust.

Siis on meil väga põnev debatt vaenukõne teemadel, kus arutleme, mida see tähendab ja kas seda on vaja teha.

Üks teatrietendus on, mis pole otseselt meie programmis, aga mida saab minna vaatama, kuna oleme selleks ajaks jätnud programmi ajaaugu.

Osa asjad juhtuvad iseenesest. Näiteks õhtused tiksumised Art Cafés.

Kas korraldamise teeb keerulisemaks, et festivalid on üksteisele niivõrd lähestikku – kahel järjestikusel nädalavahetusel?

Ei, pigem mitte. See, et neil on nädal vahet, teeb asja paremaks. Saame Tartus põhiprogrammi paika panna ja Rakveres lihtsalt käima panna. Selles mõttes on see tore, et see annab meile rohkem võimalust keskenduda Rakveres linna programmile.

Meil on publikut, kes käivad nii Tartus kui Rakveres. Muidu nad istuvad seal kolm päeva järjest filme vaadates, aga nüüd on neil rohkem aega ja vabadust käia lisaprogrammi linastustel ja linna peal. Nad saavad võtta natuke vabamalt. Tundub, et see töötab

Juhtus see, et kamp inimesi käis kinos ja vaatas filme. Taevas ei langenud maa peale, Rakvere kohale ei tekkinud maa sisse auku ja linn ei neeldunud põrgusse.

Miks on see festival oluline?

Siin on kaks poolt. Üks on kogukonna pool. Et näidata, et ka väljaspool Tallinna on võimalik elada kapist väljas, olla see, kes sa oled, ilma et peaks ennast häbenema ja alla suruma. Teine pool on filmi pool. Tõenäosus, et neid filme Eestis kusagil mujal näeb, on väga väike. Saab näha tõesti väga häid filme. Muidugi see ka, et mulle tundub, et Festheartist on saanud kogukond. Kogukond, kuhu ei kuulu ainult LGBT+ inimesed, vaid ka teised.

Kellele on festival suunatud?

Projektide taotlustesse kirjutame, et otsene sihtrühm on LGBT kogukond ja laiem sihtrühm koosneb kogu kultuurihuvilisest publikust. Ühelt poolt on see kogukonna festival, natuke nagu iga aasta toimuv suguvõsa kokkutulek, kus kõigi nimesid ei tea, aga näod on tuttavad.

Teine pool on filmihuviline publik. Meil on ikkagi läbi aastate olnud programmis väga head filmid, mis võidavad auhindasid Cannesi, Milano ja muudelt maailma suurtelt festivalidelt. Meie erisus, mille eest tuleb meie programmijuhti Tiina Terast tänada, on see, et meil on alati väga uued filmid. Eelmine aasta näiteks oli Tove Janssoni filmi maailma esilinastus laupäeval ja meie linastasime seda järgmisel päeval Tartus.

Ma ise käin ka Euroopat külastamas, jälgin LGBT+ festivale ja päris uhke tunne on tõdeda, et nad näitavad filme, mida me oleme näiteks kuu aega tagasi Rakveres juba näinud. Paar aastat tagasi, kui oli Belgia film “Tüdruk”, siis see linastus Rakveres paar nädalat enne, kui see linastus Brüsselis. Sellised asjad on suur rõõm. See, et meil on võimalik Rakveres ja Tartus näidata filme, mis muudmoodi Eesti publikuni ei jõuaks.

Festheart toimus esimesed kolm aastat põhiprogrammiga üksnes Rakveres. Viimased kaks aastat on seda korraldatud ka Tartus, kus näidatakse ainult põhiprogrammi. Rakvere festivalil on lisaks filmide linastumisele arutelud ja debatt.

*Mis on Tallinn Bearty?
Karud (ingl bears) on homomeeste kogukonna subkultuur, mille esindajad on karvased (skaalal paar karva kehal kuni nagu Wookiee), ning enamik neist kannab üht või teist sorti ja suurust habet. Suur osa neist on kogukad ja maskuliinsed ning nende kehamass on suurem kui ühelgi teisel homomeeste grupi esindajal, sest karud armastavad oma keha sellisena, nagu see on. Karud väljendavad oma maskuliinsust karmivõitu või tahumatu välimusega.
Allikas: Eesti LGBT Ühing