Juubelihõnguline LGBT+ filmifestival Festheart keskendub tänavu inimõiguste temaatikale

Kärt Devaney
Virumaa Teataja 10.10.2021

Rakverest alguse saanud festival Festheart tähistab tänavu oma viiendat tegutsemisaastat.

Käesoleval nädalavahetusel viiendat korda toimuv LGBT+ filmifestival Festheart on aastatega kasvanud arvestatavaks ja oodatud filmisündmuseks nii Eestis kui välismaal.

Maailmakino paremikku on võimalik olnud Rakvere teatrikinos nautida alates reede õhtust, programmis on filme ka tänaseks, ent juubelihõngulist festivalimelu on tegelikult nauditud juba nädala jagu. 

Nimelt näidati festivaliprogrammi möödunud nädalal Tartu elektriteatris. Festivali peakorraldaja Keio Soomelti sõnul on pidulik viies festival olnud väga tore ka Tartus, ent eriti tore meeleolu valitsevat Rakveres, kus festival 2017. aastal alguse sai.  

“See on natuke nagu suguvõsa kokkutulek samas. Kõiki inimesi ei tunne, mõnd vaid nägupidi, mõnd juba väga isiklikult. Igal aastal liitub uusi inimesi.” Erakordselt rõõmustas Soomelti aga aspekt, et festivali püsipublik on läbi aastate tohutult kasvanud, tuues võrdluseks, et kui kõige esimesel aastal võeti vastu 20 festivalipassiga külastajat, on neid tänaseks 70 – see on publik, kes vaatab ära terve programmi. Neile lisanduvad juurde üksikpiletite ostjad ning palju on neid, kes naudivad programmi mõlemas linnas.

“Ma mäletan seda tunnet, kui esimene Festheart oli, aastal 2017. Tund aega enne algust seisin siinsamas kino fuajees ja mõtlesin, kas peale minu, mu elukaaslase ja Teedu (Teet Suure – K.D.) üldse keegi tuleb,” meenutas Soomelt.

Festivaliaastate jooksul on juhtunud kõike – kaasas on käinud nii plakatitega protestijaid algusaastatel kui valusaid isiklikke solvanguid. Soomelti sõnul pole rünnakud miski, millega peaks ära harjuma, ent ta on võtnud selge seisukoha, et agressiivselt väljendumine on ründaja enese probleem ning koht, millega inimene peaks tööd tegema. Negatiivsetest vastuseisjatest hoolimata on festivaliga viie aasta jooksul saavutatud oma tugevus ja kindel koht kultuurimaastikul. “Viis aastat on ilmselt see aeg, mis näitab selgelt ära, mis töötab. Meil on õnneks kõik kenasti käima jooksnud, selle üle on uskumatult hea meel,” tõdes peakorraldaja. 

Ehkki eelpoolmainitud vastuseisud pole jätkuvalt kuhugi kadunud kandudes tihtipeale üle ka näiteks avalikele debattidele, tõdeb Soomelt, et ka selles on võimalik näha positiivset.

“Kui siin hiljuti küsiti kandidaatide debatil ka, et kes küll seda homotrummi taob, siis ma tooksin siin konkreetse statistilise näite – paar päeva tagasi programmi plakatit ühismeediasse postitades jagati seda seitse korda. Seitsmest korrast viis tegid seda meie vastased. Kui täna küsida, kes seda sõna siis levitab ja reklaami teeb, tuleb mul neid vaid tänada. Suur tänu!”

Kvaliteetse filmikunsti ja kogukonna kohtumisvõimaluse kõrval on festivalil alati suur kaal ka inimõiguste käsitlemisel. Viimane on väga teravalt selleaastasel festivalil fookuses. Laupäevasel festivalipäeval peeti vestlusringi inimõiguste aktivistidega Poolast ja Ungarist, kus räägiti sealse ühiskonna valupunktidest. Samuti keskendub inimõiguste temaatikale täna teatrikinos linastuv film “Tere tulemast Tšetšeeniasse”, mis on dokumentaalfilm aktivistidest, kes oma elu ohtu seades püüavad aidata tagakiusatutel Tšetšeeniast põgeneda.

“Täna me võime öelda, et Eesti ühiskond on sellest, mis toimub Tšetšeenias veel kaugel ning seda on veel ka Ungari ja Poola, aga viimased kahjuks liiguvad selle suunas. See on ärevaks tegev ja hirmutav. Loodan, et läbi omapoolse panuse saame olla ühiskonnale äratuskellaks,” tutvustas Soomelt.  

Festivali külastav publik on teadlik ja intelligentne, korraldajatele on oluline kõrgelt ja kvaliteetselt festivali organiseerimisse panustada, üheski festivaliosas allahindlust ei tehta. “Ma ei suuda ära tänada meie programmidirektor Tiinat, kes alati saab hakkama totaalse imega. Tooksin näite eelmisest aastast, kus Tove Janssoni filmi maailma esilinastus oli laupäeval Soomes ja meie näitasime seda järgmisel päeval juba Tartus. Mõne aasta tagune Belgia film “Tüdruk” esilinastus meil enne kui Brüsselis. Filmide juures just selle pärast polegi paljudel festivalidel osalemise märke, kuna nad linastuvad meil enne kui mujal,” selgitas Soomelt. Korraldaja sõnas uhkusega, et enda rõõmuks on ta kogenud ka, et Euroopas erinevatele LGBT filmifestivalidele sattudes on tal tulnud programmi vaadates tõdeda, et tihtipeale on nii mõnigi film selline, mis Festheartil juba ammu kinolinal näidatud on. “Meil on väga palju selliseid filme, mida mitte kusagil mujal Eestis polegi võimalik näha, see on väga äge,” rõõmustas Keio Soomelt.