Festheart 2021 publikulemmikud on selgunud!
11.10.2021
Festheart 2021 I päeva galerii
14.10.2021
Virumaa Teataja juhtkiri 12.10.2021
Lõppenud nädalavahetusel toimus Rakveres juba viiendat sünnipäeva tähistanud seksuaalvähemuste filmifestival Festheart, mida nädal enne seda peeti ka Tartus. See, milline on suhtumine Festhearti Rakveres ja Tartus, kõneleb rohkem linnade kui festivali kohta.
Kui väge täis Rakverega on Festhearti korraldajad pidanud kohut käima – võidukalt! – ja iga linnalt saadud sent on enne pikerguseks veeretatud, kui käest antud, siis heade mõtete linnas Tartus on festival avasüli vastu võetud ja seda igati toetatud. Kui Rakveres esinetakse kultuuri(!)debatil Festhearti vastu raevuka vihakõnega, siis Tartus päritakse, kas saaks veel kuidagi abiks olla. Kaks linna elaksid justkui eri ajastutes, olles vastanditeks oma keskaegse ja tänapäevase suhtumisega.
Festheart on filmifestival, mille korraldamisel peaks olema samad takistused ja murekohad, mis iga teise filmifestivali puhul. Ehk siis küsimused, kuidas saada vaatama piisavalt inimesi, kuidas reklaamida ettevõtmist ning kuidas valida just sellised filmid, mis esimese kahe probleemi lahendamise võimalikult kergeks muudaks. Küsimus, kuidas teha asja nii, et seltskond konservatiive öösel magada saaks, ei tohiks nende küsimuste nimekirja kuidagi kuuluda.
Rakvere tutvustab ennast väge täis linnana, aga kui kõikvõimalikke pseudomuresid, näiteks seda, kas üks filmifestival ikkagi muudab meie lapsi homodeks või ei muuda, liiga kauaks kuulama jääda, võib tunduda ikka väga nõrk see vägi.
On ilmselge, et paljude meelest ei saa vägi peituda milleski, mis temale mõistmatu ja hirmus tundub. Kui inimest kohutab vikerkaarelipp (mis muide on palju kauem olnud rahusümboliks kui LGBT kogukonna embleemiks) pronkstarva sarvel ja muretsetakse õõvastuses, mis küll saab, kui linnale jääb “pede maine”, sest meil on ju siin ikkagi “kõvad mehed”, on seis nutune.
Festheart ei muuda meie väge väiksemaks. Vastupidi. See näitab, et Rakvere on nii kõvade meeste linn, et isegi meie homod julgevad oma mõtted välja öelda. Las vastalised karjuvad, iga järgmise põlvkonnaga on neid ja nende veidraid hirme loodetavasti juba vähem.
