Teispool vikerkaart

Sirp 22.10.2021
Harly Kirsipuu

Keio Soomelt: „Kuulates jutte Poola ja Ungari inimõiguste olukorra teemal, tulevad külmajudinad ihule. Kui Eesti peaks astuma samale teele, ootavad meid ees vabaduste ja õiguste osas äärmiselt hämarad ajad.“

Umbes viis aastat tagasi võttis grupp julgeid kätte ning tegi LGBT-filmifestivali „Festheart“ – ja mitte Tallinnas või Tartus, vaid Rakveres. Täiesti juhuslikult elasin ise ka tollal Lääne-Viru maakonnas ja mäletan hästi, kuidas see vastu võeti. Isikud linnavalitsusest võtsid tuld, protestisid festivali vastu, muu hulgas üritas linnavalitsus festivali rahast ilma jätta. Kui „Festheart“ sellega kohtusse läks, ei suudetud oma tegusid kuidagi põhjendada. Pärast seda pole festivali vähemalt rahaliselt juletud torkida.
Tänavu toimus see esimest korda kahes linnas ja Eesti filme oli rohkem, kui ma varasematest aastatest mäletan, enamik üsnagi tundmatute inimeste tehtud. Tabasin „Festhearti“ peamehe Keio Soomelti ja pärisin talt ühe ja teise asja kohta natuke aru.

Kust tuli julgus „Festheart“ just Rakveres teha? Mäletame ju, milline metsik homofoobialaine kogu riigi pseudo­natsidest üle käis, kui keegi LGBT-teemat torkis. Meenutagem Teet Suure ja naturaalse jõulukuuse juhtumit, samuti seda, et linnavalitsus otsustas festivali rahast ilma jätta.

Alati on lihtsam alla anda, kuid kui ise ei tee, siis ei tee mitte keegi. Regulaarselt sõpradega istudes ja veini juues võib ju oma pisikeses ringis maailma parandada, kuid üldist pilti see paraku ei mõjuta. Julgus kasvab ajaga. Negatiivsete avalike rünnakutega käib kaasas ka toetus: olgu hea sõna või festivali toetusannetuste näol. Meil on tekkinud väga palju püsi­külastajaid ja ka püsiannetajaid. See annab jõudu ja julgust edasi minna.

Kuidas on suhteliselt konservatiivse maakonna elanikud teie festivali vastu võtnud? 

Ma ei oska öelda, kas Lääne-Virumaa on suhteliselt konservatiivsem. Kogu maailmas on pealinnad vabamad ja maapiirkonnad pigem konservatiivsed. Kuid iga aastaga jõuab kinno üha enam kohalikke inimesi. Esialgne torm on vaibunud. Radikaalide üles köetud hirmud on lahtunud: inimesed nägid, et pärast esimest festivali ei avanenud taevas ning Rakvere ei neeldunud põrgusügavusse.

Millised on olnud festivali korraldamisel viimase viie aasta suurimad väljakutsed? Kas on probleeme, mida näed järgmistel aastatel kerkimas?

Oleme alati tahtnud näidata uusi ja kõige uuemaid filme. Nende hankimine on paras peavalu, kuid meie programmijuht Tiina Teras on alati saanud hakkama imega ning filmid Eestisse toonud. Sel aastal olid meil külalised Poolast ja Ungarist. Kuulates nende jutte inimõiguste teemaga seoses, tulevad külmajudinad ihule. Ei ole saladus, et arvamusküsitluste järgi peab praegu Eesti populaarseim erakond Ungarit ja Poolat oma suureks sõbraks ja eeskujuks. Kui Eesti peaks astuma samale teele, ootavad meid ees vabaduste ja õiguste osas äärmiselt hämarad ajad.

Eestis on ju kogu aeg valimised ja Lääne-Viru on selline väike koht. Kuidas on suudetud vältida festivali kui nähtuse politiseerumist? Osa poliitilisi jõude tahaks selle kindlasti hambusse võtta.

Eks me oleme ka hambus olnud. Esimesel festivalil olime ilmselt radikaalidega üksteisele kasulikud idioodid. Tänu nende üles kistud meediavahule sai festival väga palju tähelepanu. Ilmselgelt oli see ka neile hea kont, mis oma toetajale närida visata. Pool aastat enne festivali olime korraga kõigis õhtustes uudistes ja üleriigilises meedias. Kuigi teemaks oli festivalivastane meeleavaldus, siis saime tänu sellele ka ise pildile. Tartus on üks poliitiline jõud meile otseselt ja avalikult toetust avaldanud ning ka Rakveres on kõik peale radikaalide asunud kui mitte just toetavale, siis vähemalt aktsepteerivale seisukohale. Lõpuks ei ole ka poliitika alati nii hirmus koll, mida karta. Oleme rõõmsad igal tasandil – sealhulgas poliitilisel – avaldatava toetuse üle.

Kui palju Eestis on imporditud homofoobiat ja võõravaenu? Kuivõrd on pidev kõikvõimalike vähemuste ettejäämine sotsialismiaja jäänuk ja kuipalju lääne pseudonatsidelt imporditud nähtus?

Järjest enam ilmub infot selle kohta, et suurte rahvuslaste toetajad istuvad idanaabri pealinnas. Lihtsaim viis inimese üleskeeramiseks on tema hirmude võimendamine. See omakorda tekitab ühiskonnas ebastabiilsust, mille üle ilmselgelt meist idas rõõmustatakse.

Mulle endale tundub, et see käib lainetena. Eelmise valitsuse ajal see kindlasti kasvas, kuna valitsuse liikmed legitimeerisid oma labase ja ründava käitumisega ka ühiskonnas toimuvad rünnakud. Praegu valitseb mingis mõttes vaikus: pole just halvenemist, kuid pole ka paranemist. Ühiskonna tolerantsus tundub kasvavat, kuid poliitilisel areenil muutuvad äärmused järjest teravamaks. Ilmselt on järgmised 4-5 aastat otsustavad, kas jääme Lääne-Euroopa teele või valime Poola ja Ungari väärtused. Saksamaal näiteks on sealsed äärmuslased toetust kaotamas.

Ma ei oska öelda, kas meie radikaalid on idanaabrile head koostööpartnerid või lihtsalt kasulikud tolad, kuid on ilmselge, et nende tegevus (ja selle potentsiaalne toetamine) on diktatuurimeelsetele poliitilistele jõududele meeltmööda. Mulle tundub, et rahvuslik ideoloogia on siinkohal pelgalt kilp, mille varjus püütakse ellu viia oma unistust autokraatsest valitsemisest. Kilp, mille pettuse ohvriks langeb järjest enam inimesi. Minu meelest ei ohusta meid tegelikult mitte homod või immigrandid, vaid meie ise – ühiskond muutub järjest äärmuslikumaks ja ebastabiilsemaks.

Kuidas on „Festheart“ suhtumise liberaliseerimisele kaasa aidanud? Ja seda mitte ainult Rakveres, vaid mujal ka.

Eelkõige vahest n-ö homokolli normaliseerimisega. Enne esimest festivali kurtis üks Rakvere volikogu liige, et kinol on klaasist seinad ja kõik möödakäijad näevad, mis sees toimub. Mis siis toimus? Inimesed käisid kinos. Esimene Virumaa Teataja pealkiri pärast esimest „Festhearti“ oli „Keda peteti?“, mis räägib sellest, et enne festivali vastaste täis puhutud hirmupall vajus visinal tühjaks. Kohalikud nägid, et LGBT+ filmifestival ei tähenda automaatselt pornot, paljaid inimesi ja homopropagandat (mida viimane ka tähendama ei peaks).

Populism on loosunglik. Näiteks tahaks kogu koolide ja homopropaganda jutu peale küsida, kui lolliks konservatiivid meie õpetajaid peavad. Kas nad päriselt ka arvavad, et meie õpetajad ei ole võimelised propagandat haridusest eristama? Mina nii ei arva. Tihti pole neil ka ühtegi näidet tuua, kuid nende toetajad ei vajagi faktilisi tõendeid – hirmutavaid loosungeid usutakse pimesi.

„Festheart“ on oma toimumisega mõnedki nendest loosungitest ümber lükanud. Avatud silmadega inimesed on seda märganud.

Millal tuleb aeg, kui iga paremäärmuslane, kes võtab LGBT-inimeste olemasolu isikliku solvanguna, naerdaks ka laiema üldsuse poolt välja?

Ma kahtlen, kas selline aeg niipea tuleb. Oleme selleks liiga enesekesksed.

Kui osa tahtis kohalike omavalitsuste valimisega seoses Tartut pealinnaks, siis miks mitte nt „Baltic Pride“ Rakverre tuua?

Sisuliselt oleks see muidugi võimas, kuid pelgan, et logistiliselt ei suudetaks sellega hakkama saada. Juba praegu on „Festhearti“ külalistel keeruline Rakveres majutust leida, sest kõik kohad on täis. Kultuurikorraldajana ütlen, et tehnilised piirid tulevad ette.

Kõik žanrifilmide festivalide korraldajad kinnitavad, et Eesti filmitööstus on järsult laienenud ja kõvasti on tulnud juurde täiesti tundmatuid tegijaid, kelle filme kannatab näidata. Kuidas sa seda buumi kommenteerid?

Viimastel aastatel on tõesti tegijaid juurde tulnud. Seda, kui paljud neist jätkata suudavad, näitab aeg. Kindlasti on see ka riigile otsustamise koht, kas ja kui palju filmitegijaid toetatakse. Mingi aja ja mingi piirini võib asju entusiasmist teha, kuid varem või hiljem tulevad ses osas piirid ette ja üks vahend nende piiride nihutamiseks on valdkonna stabiilne toetamine.

Kas Eesti LGBT-teemaliste filmide kasv on tingitud ühiskonna liberaliseerimisest või sellest, et noortel tegijatel on kodumaal olemas „Festheart“, kus saab oma teoseid näidata?

Ma tahan uskuda, et noor põlvkond on üldiselt liberaalsem.

Kuhu edasi? Kas on plaanis teistesse linnadesse laieneda? Või laiendate festivali ehk praegustes linnades?

Püüame hoida praegust mahtu ja joont. Ma ei välista üksikuid linastusi teistes linnades – oleme neid ka varem korraldanud näiteks Narvas, Pärnus ja Kuressaares –, kuid meie festivali meeskond on nagu eelmainitud filmitegijadki vabatahtlik. Seega on meil kõigil vaja aeg-ajalt naasta oma n-ö päris tööle.